Holdre (Hollershof)

Autoga kohalikke kruusateid läbimas, märkasin endast paremal asuvat võsastunud pargiga juugendstiilis mõisahoonet. "Holdre mõis," ütleb seiklustega harjunud nutiseade ning nüüd meenub mullegi, et kaalusin selle mõisa külastamist, kuid matsin plaani erinevatel põhjustel maha. Ja nüüd ta siis seisis otse mu ees, katsu sa mitte lähemalt uurida.

Sisenesin aiaga piiratud mõisahoovi ning märkasin, et maja ees seisab auto ning mõisauksest väljuvad kaks tunkedes meest. Minu silmis tärkas koheselt säde ning rutates lootsin, et nad pole veel mõisahoonest lahkumas.

Juba järgmisel hetkel seisin ihuüksi laguneva Holdre mõisa siseruumides, ootamatust õnnest halvatud, ning tundsin end kui õudusfilmi võttepaigas, ainukeseks valguseks peegelkaamera välk. 1919. aastal, pärast mõisa riigistamist, kolis sinna sisse kohalik kool, mis tegutses mõisahoones 1960ndateni. Pärast kooli sulgemist kolis sisse pioneerilaager ning alates 1990ndatest on mõis seisnud tühjana (eravalduses). Märgid pioneerilaagrist on silmnähtavad ning isegi supiköök on omal vanal kohal.

Vesteldes kohalike remondimeestega, sain teada, et mõisa peahoone ehitus sai alguse 1909ndal aastal, mil Woldemar von Ditmar ostis mõisakompleksi tänu Taagepere mõisaomaniku, Hugo von Styki soovitusele.  Meeste sõnul olevat tollane omanik olnud linakaupmees. Nii Taagepera kui ka Holdre mõisal oli sama arhitekt - Otto Wildau.

Lagunenud kahhelkiviahi

Mõisa olukord on aga äärmiselt halb - katus laseb läbi ning turvalisuse eesmärgil mind teisele korrusele üldse ei lubatud. Ehitusmehed olidki seal, et katust veidi vettpidavamaks muuta, kuid seegi on lühiajalise toimega. Loodan siiralt, et Holdre mõis saab lähitulevikus endale uue kuue ja mõistliku otstarbe. Hoone on äärmiselt huvitava ehitusega ning vaimusilmas planeerides saaks sellest uuesti imeilusa art nouveau tunnustega mõisa. Holdre mõisa peahoone polegi tegelikkuses kunagi lõplikult valminud, sest alganud sõda jättis ehitustööd lõpetamata. Mõis sai kannatada ka sõja käigus.

Mõisa peahoone ümbrus on kasvanud rohtu ning kõrvalhooneid pole säilinud. Mõisal puuduvad aknad ning välisfassaad on lagunenud. Kõigele vaatamata on hoone arhitektuur võrratu ning kindlasti silmailu pakkuv.

Holdre mõisahoone katusele planeeriti rajada väike puidust haritorn, mis jäi aga lõpuks püstitamata. Tornidena mõjuvad aga sihvakad katusega korstnad.

Lõpliku emotsiooni andis Holdre mõisale arvatavasti pioneerilaagripäevist rohtu kasvanud mänguväljak. Miskipärast käivad kurbus ning imetlus alatihti mõisatega käsikäes...

Holdre mõis. Pilt 1919. aastast. http://bit.ly/1DIFBEV (15.01.2015)

Kasutatud allikad:

• Eesti mõisaportaal - http://www.mois.ee/vilj/holdre.shtml
• http://holdre.onepagefree.com/?id=17752&onepagefree=6b26de1f4e4f4342fc41645686e1aae2

Unipiha (Unnipicht)

Kui iga mõisa kohta käiks üks iseloomustav sõna, siis Unipiha mõisaansambel oleks tuntav kui "seiklus". Kahekümne erineva puuga mõisaparki ei loeta küll liigirikaste parkide hulka, kuid terrassid tagaväljakul, hobuserauakujuline tiik, grott ehk tehislik koobas (millel kasvab Eestis haruldane lõhisleheline kask) ning kinnikasvanud karjakastell annavad mõisapargile huvitava ja metsiku ilme küll. Ringi jalutades tunnen end justkui sügiseses paradiisis, päike näolappi soojendamas. Välja ilmub juba mõisamaadega tuttav kodukass, kes elegantselt laguneva aidaukse alt tuule eest varju poeb.

Unipiha mõisaala märkab juba kaugelt - tee servas seisab massiivne viljakuivati. Selle ümbrus on täis metallist kila-kola, mis mõjub üldpildile kaunis koledasti, ent lisab seiklushimulistele matkalistele aina põnevust juurde. Hoonesse muidugi sisse ei roniks, sest katus on hirmuäratavalt lookas ja seinaski keskmisest suuremad õhuaugud. Siiski püsib osa sellest hoonest vanade varemete peal, mis tekitab võrdlemisi nukra kontrasti auväärse maakivi ning robustse silikaatkivi vahel.

Unipiha mõisakompleksi kõige huvitavamaks hooneks pean mina talli (karjakastelli varemeid). See hoone pärineb 19. sajandi IV veerandist ning oma hiilgeaegadel kattis maakivisid krohv, millel oli näha maakivide põski ning kivikilde. Nagu pildilt näha, siis esifassaadi uksed on suured ja laiad, kaetud lameda kaarega. Säärane kaar on ka ühe- või kahekaupa uste vahele paigutatud akendel. 

Ennist mainisin ma pargi metsikust, mida kinnitan järgneva pildiga. Milline seiklusrada võiks see mõisapark olla veel suvel, mil puud lehtedes ja põõsad kohevad..

Säilinud on ka töölismaja varemed, mis esialgsel jalutuskäigul silma ei paistnudki:

Imeliselt on säilinud Unipiha mõisaait. Selle välisviimistlus on sama, mis tallilgi - krohvitud ning dekoreeritud kivikildudega. Aidal on omapärased otsafassaadid ning hoonet katab kelpkatus, mille kelbad asetsevad aida tahkude järgi.

Unipiha mõisapark on justkui võlumaa, isegi veidi hallil sügispäeval on seal päikest küllaga. Pargi segastiilis põhiosa on rajatud C. J. Seidlitz'i poolt 19. sajandi III veerandi algul. Omapäraseks muudab pargi von Rücker'i täiendus: grott ning hobuserauakujuline tiik. Groti peal paiknes ka puidust paviljon.

Hobuserauakujuline tiik ning taamal paistab küngas, mille sees oli grott ehk tehislik koobas.

Säilinud on ka mõisa peahoone, mis on ühekorruseline kiviehitis, tagafassaadil kõrge soklikorrusega. Pärineb 19. sajandi keskelt (sajandivahetusel vähesel määral rekonstrueeritud). Esifassaadi liigendavad tiibadel kaks tugevalt eenduvat esikut, mis algupäraselt olnud tellistest, nüüdseks on vasakpoolne aga puidust. Mõisa peahoone kuulub kultuurimälestiste hulka.

Unipiha mõisa peahoone. Foto: Veljo Ranniku 1963. Foto pärineb kultuurimälestiste riiklikust registrist. (02.01.2015)

Kasutatud allikad:

• http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=1739&print=1
• Eesti mõisaportaal - http://mois.ee/tartu/unipiha.shtml
• http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=7239
• Infotahvel mõisapargis

Vastse-Kambja (Neu-Kamby)

Üldjuhul tekib mul koheselt uut mõisa külastades teatud ärevustunne, vilgas hoiak uue avastusretke vastu. Kahjuks pean tõdema, et seda ei juhtunud Vastse-Kambja mõisa külastades. Tänapäeval tegutseb seal Kambja vallavalitsus ning hoonet ümbritsevad nii uued kui ka vanemad elumajad (ning toidupood...). Renoveeritud hoone (algupäraselt oli mõis ühekorruseline ja kõrge pööningukorrusega, täiskahekorruseliseks ehitati 1950ndatel) ei tekita kuidagi ajaloolist tunnet, pigem on helehall plekk-katus peletav ning ukseesine robustne trepp justkui mõne kontorihoone eest pihta pandud.

Siiski ei saa mainimata jätta, et sissesõiduteed ääristavate väravapostide ees seistes tekib suursugune tunne küll. Valgetena säravad väravapostid ning kõrgustesse pürgivad igivanad raagus puud tekitavad mõnusa kontrasti ja taamal terendav mõisahoone kutsub esimesel pilgul uudistama küll. 

Säilinud on ka pargi tagaosas asuv aiatempel, mis on hetkel üsna trööstitu ilmega: lagunev ning täissoditud.

Siiski tasuks mainida, et ilu on vaataja silmades ning minu arvamus Vastse-Kambja mõisast on läbinisti subjektiivne. Seetõttu ei peaks keegi sellest mõisast eemale hoidma ega oma arvamust mõjutada laskma, sest tegelikult on siiski tegu 17. sajandist pärit arhitektuurimälestisega, mida on hoitud korraliku ning hoolitsetuna. Ning eks suvel, mil puud lehtedes ning muru rohetamas, ole vaatepilt hoopis teine!

Kasutatud allikad:

• Eesti mõisaportaal - http://mois.ee/tartu/vastsekambja.shtml

Luke (Lugden)

Viimati käisin Luke mõisapargis eelmisel suvel. Ja enne seda üle-eelmisel. See tähendab - peaaegu igal suvel. Ilus koht, mis seal ikka!

Sel aastal külastasin Luke mõisaparki hoopis hilissügisel, mil raagus puudel õunad veripunaselt helkimas. Jäine tuul tahtis hinge lausa seest puhuda ning peale meie polnud seal kedagi jalutamas ega pingil jalga puhkamas. Mõisapark oli rahulik, just nagu siis, kui välitööd tehtud ja teenijarahvas külma eest põhku pistnud. Ainult vinge tuul, mis ähvardas aja peatada.

Olen kuulnud mitmeid jutte Luke mõisapargi salapärasest energiaväljast ning et paljud inimesed käivad seal just energia ammutamise eesmärgil. Ma olen alati neid lugusid huviga kuulanud ning isegi pargis istudes sedasama energiat oodanud. No ei tule! Tee, mis tahad, aga ei tunne midagi! 

Sel sügisel ma sain aru. Pildistades vanu kivimüüre ning õunapuudel punetavaid õunu, jõudsin pisikese sillani, mille alt voolas läbi jääkülm vesi (isegi mõned jääpurikad olid sealse betooni külge kinnitunud!) ning astusin rutakalt edasi. Ja siis mõistsin - need puud. Need veidralt väändunud puud, mis ometigi kasvavad kõrgustesse nii tikksirgelt. Need puud tekitasid minus aukartust ja ka teatavat kõhedust. Selsamal hetkel saingi aru, et seal see energia pesitsebki. Iseasi, kas ja kuidas see kõigile mõjub.

Luke mõisakompleksi väärtuslikuimaks elemendiks ongi justnimelt regulaarstiili elementidega park (ühtlasi ka üks paremini säilinud algse planeeringuga parke Tartumaal). Park asub kolmel erineval tasapinnal (varasemalt neljal), mida keskteljel ühendab lai kivitrepp, trepi ääristel on lamavate lõvide figuurid. Peateljel oleva pärnaallee lõpus asus pronksist elusuurune Eva figuur, millest on praeguseks säilinud vaid alus.

Varaseimad teated mõisast pärinevad 1577. aastast. Mõisa peahoone hävis 1941. aasta tulekahjus ning seal asunud kool kolis ümber valitsejamajja (kaks järgnevat pilti), mis ehitati 19. sajandi teisel poolel. Kool suleti 1970. aastal. Valitsejamaja on hetkel taastamisjärgus, ent millal saame näha ajastukohast esinduslikku hoonet, on kahjuks eraldi teema.

Pargi auks ning uhkuseks on loomulikult kärnerimaja, mis valmis 20. sajandi alguses ning restaureeriti 2005. aastal. Selles historistlikus hoones asub hetkel kohvik, kust saab suvekuudel ka kohalikke maitseelamusi nautida. 

Luke mõisa kärnerimaja. Foto: Veljo Ranniku 1964. Foto pärineb kultuurimälestiste riiklikust registrist. (30.12.2014)

Silmailuks on ka 2006. aastal valminud paviljon, mis ehitati eelneva paviljoni (millest kahjuks fotomälestusi pole) varemete peale. Projekt sobitati seega kärnerimaja stiiliga. 

Luke mõisapark lummab mind igal aastal oma ilu ja võluga. Suvised piknikud sooja päikese all, kõrvus veesulin ning silme ees lõputu rohelus keset ajaloolist paika, on kindlasti väärt pisikest sõitu Luke mõisaparki. Avastada on seal nii mõndagi ning kindlasti ei jäta see paik kedagi külmaks. Isegi mitte jäise sügistuule käes jalutades.

Kasutatud allikad:

• www.lukemois.ee
• Eesti mõisaportaal - http://www.mois.ee/tartu/luke.shtml
• http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=7232

Raadi (Ratshof)

Kui miski, mida sa hindad ning millest sa hoolid, on purunenud tuhandeteks kildudeks, jäägitult, siis mälestused, kord esile kistud, alustavad tulist tormi südames, mis nõnda kergesti on haavatav ja raskesti kannatav. Tahan rännata ajas ning seista su eest kogu ihu & hingega. Tule tagasi! Ära veel mine, seisata!

Eesti Rahva Muuseumi postkaart. Foto 1920. aastate keskpaigast. http://bit.ly/1pnPSPZ (29.05.2014)

Pärast 1944. aasta pommitamist peatus Raadi mõisa süda igaveseks. Alles jäi vaid habras skelett, mis kannab endas jäägitut melanhooliat ning mälestust sõjaaegsest koledusest. Sõda lõppenud, rajati mõisa lähedusse nõukogude sõjalennuväli. Sõda ilu ei märka ning seetõttu tasandati varemed ühekordseks ning kunagine suursugune mõis muudeti laohooneks.

Nüüdseks on Raadi mõis osake ERM-i (Eesti Rahva Muuseumi) kompleksist. Aknaaukudes on eksponeeritud püsinäitus "Meie siin maal". ERM-i uus hoone kerkib mõisa vahetusse lähedusse, seega pole ehk karta varemete unustusse langemist.

Kui vaid poleks olnud sõda... Mõelda vaid, mida oleks meile andnud 1919. aastal von Liphartidelt võõrandatud mõis! Peened ent maitsekad pilastrid ja frontoonid seinapindadel, renessansskuppel, mille all paiknes 30 000-köiteline raamatukogu koos galeriiga. Von Liphartide suguvõsa oli äärmiselt intelligentne ning omas mitmeid kunstieksperte ja -kogujaid. Kuld, puhas kuld!

Hetkel istun pargipingil ning vaatan nukralt Raadi mõisa varemeid. Nõnda kurb, nõnda valus. Kus on pilastrid, kus on uhked uksed-aknad? Miks sa, sõjatants, oled nii hävitav?

Kasutatud allikad:

• Eesti mõisaportaal - http://mois.ee/tartu/raadi.shtml
• http://vanadasjad.wordpress.com/2012/01/27/eesti-rahva-muuseum-raadi-moisa-harrastemajas/
• Maiste, J. (2014). 101 Eesti mõisa. Tallinn: Varrak.