Viimati käisin Luke mõisapargis eelmisel suvel. Ja enne seda üle-eelmisel. See tähendab - peaaegu igal suvel. Ilus koht, mis seal ikka!
Sel aastal külastasin Luke mõisaparki hoopis hilissügisel, mil raagus puudel õunad veripunaselt helkimas. Jäine tuul tahtis hinge lausa seest puhuda ning peale meie polnud seal kedagi jalutamas ega pingil jalga puhkamas. Mõisapark oli rahulik, just nagu siis, kui välitööd tehtud ja teenijarahvas külma eest põhku pistnud. Ainult vinge tuul, mis ähvardas aja peatada.
Olen kuulnud mitmeid jutte Luke mõisapargi salapärasest energiaväljast ning et paljud inimesed käivad seal just energia ammutamise eesmärgil. Ma olen alati neid lugusid huviga kuulanud ning isegi pargis istudes sedasama energiat oodanud. No ei tule! Tee, mis tahad, aga ei tunne midagi!
Sel sügisel ma sain aru. Pildistades vanu kivimüüre ning õunapuudel punetavaid õunu, jõudsin pisikese sillani, mille alt voolas läbi jääkülm vesi (isegi mõned jääpurikad olid sealse betooni külge kinnitunud!) ning astusin rutakalt edasi. Ja siis mõistsin - need puud. Need veidralt väändunud puud, mis ometigi kasvavad kõrgustesse nii tikksirgelt. Need puud tekitasid minus aukartust ja ka teatavat kõhedust. Selsamal hetkel saingi aru, et seal see energia pesitsebki. Iseasi, kas ja kuidas see kõigile mõjub.
Luke mõisakompleksi väärtuslikuimaks elemendiks ongi justnimelt regulaarstiili elementidega park (ühtlasi ka üks paremini säilinud algse planeeringuga parke Tartumaal). Park asub kolmel erineval tasapinnal (varasemalt neljal), mida keskteljel ühendab lai kivitrepp, trepi ääristel on lamavate lõvide figuurid. Peateljel oleva pärnaallee lõpus asus pronksist elusuurune Eva figuur, millest on praeguseks säilinud vaid alus.
Varaseimad teated mõisast pärinevad 1577. aastast. Mõisa peahoone hävis 1941. aasta tulekahjus ning seal asunud kool kolis ümber valitsejamajja (kaks järgnevat pilti), mis ehitati 19. sajandi teisel poolel. Kool suleti 1970. aastal. Valitsejamaja on hetkel taastamisjärgus, ent millal saame näha ajastukohast esinduslikku hoonet, on kahjuks eraldi teema.
Pargi auks ning uhkuseks on loomulikult kärnerimaja, mis valmis 20. sajandi alguses ning restaureeriti 2005. aastal. Selles historistlikus hoones asub hetkel kohvik, kust saab suvekuudel ka kohalikke maitseelamusi nautida.
Luke mõisa kärnerimaja. Foto: Veljo Ranniku 1964. Foto pärineb kultuurimälestiste riiklikust registrist. (30.12.2014)
Silmailuks on ka 2006. aastal valminud paviljon, mis ehitati eelneva paviljoni (millest kahjuks fotomälestusi pole) varemete peale. Projekt sobitati seega kärnerimaja stiiliga.
Luke mõisapark lummab mind igal aastal oma ilu ja võluga. Suvised piknikud sooja päikese all, kõrvus veesulin ning silme ees lõputu rohelus keset ajaloolist paika, on kindlasti väärt pisikest sõitu Luke mõisaparki. Avastada on seal nii mõndagi ning kindlasti ei jäta see paik kedagi külmaks. Isegi mitte jäise sügistuule käes jalutades.
Kasutatud allikad:
- www.lukemois.ee
- Eesti mõisaportaal - http://www.mois.ee/tartu/luke.shtml
- http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=7232
0 comments:
Post a Comment