Kui iga mõisa kohta käiks üks iseloomustav sõna, siis Unipiha mõisaansambel oleks tuntav kui "seiklus". Kahekümne erineva puuga mõisaparki ei loeta küll liigirikaste parkide hulka, kuid terrassid tagaväljakul, hobuserauakujuline tiik, grott ehk tehislik koobas (millel kasvab Eestis haruldane lõhisleheline kask) ning kinnikasvanud karjakastell annavad mõisapargile huvitava ja metsiku ilme küll. Ringi jalutades tunnen end justkui sügiseses paradiisis, päike näolappi soojendamas. Välja ilmub juba mõisamaadega tuttav kodukass, kes elegantselt laguneva aidaukse alt tuule eest varju poeb.
Unipiha mõisaala märkab juba kaugelt - tee servas seisab massiivne viljakuivati. Selle ümbrus on täis metallist kila-kola, mis mõjub üldpildile kaunis koledasti, ent lisab seiklushimulistele matkalistele aina põnevust juurde. Hoonesse muidugi sisse ei roniks, sest katus on hirmuäratavalt lookas ja seinaski keskmisest suuremad õhuaugud. Siiski püsib osa sellest hoonest vanade varemete peal, mis tekitab võrdlemisi nukra kontrasti auväärse maakivi ning robustse silikaatkivi vahel.
Unipiha mõisakompleksi kõige huvitavamaks hooneks pean mina talli (karjakastelli varemeid). See hoone pärineb 19. sajandi IV veerandist ning oma hiilgeaegadel kattis maakivisid krohv, millel oli näha maakivide põski ning kivikilde. Nagu pildilt näha, siis esifassaadi uksed on suured ja laiad, kaetud lameda kaarega. Säärane kaar on ka ühe- või kahekaupa uste vahele paigutatud akendel.
Ennist mainisin ma pargi metsikust, mida kinnitan järgneva pildiga. Milline seiklusrada võiks see mõisapark olla veel suvel, mil puud lehtedes ja põõsad kohevad..
Säilinud on ka töölismaja varemed, mis esialgsel jalutuskäigul silma ei paistnudki:
Imeliselt on säilinud Unipiha mõisaait. Selle välisviimistlus on sama, mis tallilgi - krohvitud ning dekoreeritud kivikildudega. Aidal on omapärased otsafassaadid ning hoonet katab kelpkatus, mille kelbad asetsevad aida tahkude järgi.
Unipiha mõisapark on justkui võlumaa, isegi veidi hallil sügispäeval on seal päikest küllaga. Pargi segastiilis põhiosa on rajatud C. J. Seidlitz'i poolt 19. sajandi III veerandi algul. Omapäraseks muudab pargi von Rücker'i täiendus: grott ning hobuserauakujuline tiik. Groti peal paiknes ka puidust paviljon.
Hobuserauakujuline tiik ning taamal paistab küngas, mille sees oli grott ehk tehislik koobas.
Säilinud on ka mõisa peahoone, mis on ühekorruseline kiviehitis, tagafassaadil kõrge soklikorrusega. Pärineb 19. sajandi keskelt (sajandivahetusel vähesel määral rekonstrueeritud). Esifassaadi liigendavad tiibadel kaks tugevalt eenduvat esikut, mis algupäraselt olnud tellistest, nüüdseks on vasakpoolne aga puidust. Mõisa peahoone kuulub kultuurimälestiste hulka.
Unipiha mõisa peahoone. Foto: Veljo Ranniku 1963. Foto pärineb kultuurimälestiste riiklikust registrist. (02.01.2015)
Kasutatud allikad:
- http://www.lounaleht.ee/index.php?page=1&id=1739&print=1
- Eesti mõisaportaal - http://mois.ee/tartu/unipiha.shtml
- http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=7239
- Infotahvel mõisapargis
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDeleteThank you for doing such a wonderful job describing my families past lived on land and manor from our past. My great grandfather Otto Edgar, and his son (my grandfather) Claus and his brother Edgar (my great uncle) called this their home until fleeing the Russians. It is nice to see that even in ruin, a place like this can still create such imagery and be described in such a wonderful and kind way. Mike vR
ReplyDeleteThank you for doing such a wonderful job describing my families past lived on land and manor from our past. My great grandfather Otto Edgar, and his son (my grandfather) Claus and his brother Edgar (my great uncle) called this their home until fleeing the Russians. It is nice to see that even in ruin, a place like this can still create such imagery and be described in such a wonderful and kind way. Mike vR
ReplyDelete